Lõppemas on raske esmaspäev. Minu jaoks algas tänane päev kell 7.30 hommikul joonistamise tunniga. :D Jah, meil on iga esmaspäev hommikuti joonistamise tund, kus me õppime joonistama perspektiivi. Ausalt, mul on selline tunne, et olen alles esimesel kursusel, kuigi tegelikult käimas on juba teine. Mõtlete vist, et perspektiivi joonistamine on käkitegu, kuid nii ta paraku ei ole. Eelmine aasta alustasime samade kujundite joonistamisega, kuid see aasta suutis õpetaja pöörata asjad hoopis teistmoodi nii, et paneb mõtlema, kuidas ma üldse eelmine aasta sain 5 . :D Aga tundub, et minust võib isegi asja saada, mulle tohutult meeldib kõik see, kuid alati ei tule kõik välja nagu peaks. Järgmine tund tõotab eriti põnev tulema- peama kaasa võtma erinevad markerid ja mingi toonitud paber- elagu perspektiiv! :D
Meie joonistamise tund kestab kolm tundi korraga ja pärast seda järgneb fotograafia. Tegemist on eriti põneva loenguga, kuigi alati ei saa täpselt aru, mida õppejõud tahab öelda. Pakun, et selliseid inimesi on terve auditoorium aga midagi pole teha, vajalikud mõisted peab selgeks saama. Meie õpingud fotografia alal algasid sellega, et kõigepealt õppime selgeks, kuidas töötab tavaline mehhaaniline fotoapparaat ja alles siis hakkame käsitlema digikaamerat, mis on minu meelest vägagi õige! Tegelikult hakkan ma vaikselt aru saama, et meh. fotoapparaat on palju põnevam kui mingi digikas. Vot. Selle semestri jooksul peab mel valmis saama referaat kindlalate mõistete peale ja lisaks 10 foto samuti kindlate teemade peale nagu joonsperspektiiv, toonperspektiiv, linnavaade, linnamotiiv, fotoreportaaž, portreefoto, eksterjöör, interjöör jne. Eks ma millalgi näitan teile ka need fotod. Õnneks referaat on juba valmis. Aga seda ma ei pane siia välja.
Fotograafia loeng sai läbi, ruttasin koju, et süüa natuke ja kähku tagasi linna. Suund vanalinna- Pikk tänav 17, Suurgildi hoone, kus viiakse läbi näituse "Just Must". Tegemist on siis ehtekunstnike näitusega üle maailma. Eelmine aasta sai käidud ühel sarnased näitusel Eesti Disaini- ja Tarbekunsti muuseumis. Vaatasin kõik eksponaadid läbi, muljeid oli palju aga kõigist neist ei jõua teile rääkida. Ütleks vaid, et niisama vaatamisest mulle ei piisanud. Vaadates neid töid, oleks tahtnud aru saada- miks, kuidas ja milleks. Oleks tahtnud süveneda rohkem asjasse. Loomulikult müüdi seal üht kallist raamatut, mis seda kõike võimaldas, kuid ega vaene üliõpilane ei suuda seda endale lubada. Õnneks lubati lehitseda natuke. :D
Ja edasi.. jooksin kiiresti Pärnu mnt Juveeli poodi, et uurida, kas neid on müügil külma oksüüdi. Jess, mul vedas, neil oli üks purk alles aga vot sularaha mul ei olnud, nagu alati. :D Lubasin, et tulen kohe tagasi aga nurga taga olev pangaautomaat oli kinni. Ha-ha. Jooksin ruttu tagasi poodi, et öelda, et ma käin ruttu Viru keskuses ära, tädikesed olid väga lahked ja lubasid oodata. Lõpuks sain ka oma oksüüdi käte.
Mis te arvate, et sellega lõppes mu jooksmine? Ei. Otse juveelist jooksin järgmisesse poodi- Zelluloos. Kunstitugendid vajavad suurtes kogustes paberit! :D Väike kõrvalpõige postkontorist ja alles siis koju. Vuhh..
Aga nüüd siis natuke asjast. :D
Nädalavahetusel sündis selline käekett, mida hetkel pakun Isetegija oksjonil. See on saanud nii armsaks mulle, et lausa raske loobuda.
Peatse nägemiseni!






















