Reisile läksin ma üksinda, sest tegu oli Rotary klubi suvevahetsega. Kõik, kes soovivad osaleda vahetuses, valivad endale kõie meeldivaima riigi ja suvel sõidavad sinna. Mina valisin Bulgaaria. Vaatamata sellele, et lennukiga ma ei ole kunagi reisinud, ma ei tundnud erilist hirmu. Kõige rohkem muretsesin ma oma pagasi pärast aga see, kas keegi tuleb mulle vastu, sellepärast ma eriti ei muretsenud. Kusjuures juhtus nii, et Sofia lennujaamas ma ei näinud oma silti, et keegi ootaks mind seal. Õnneks Samokovi Rotaru klubi infopunkt asus seal samas ja ma küsisin kiiresti abi. Siis sõbralik tädi lubas mind aidata ning pievalt üritas mind lohutada, et ta ei jäta mind üksinda. Ega ma ei muretsenudki, et ta jätab mind maha kusagile. Ühesõnaga, ta leidis inimesi, kes mind ootasid, neil oli isegi minu silt olemas. Miks ma küll seda ei näinud? Järgmine apsakas juhtus valuutavahetus boksis, kuhu ma äärepealt oleksin peaaegu unustanud oma pagasi. Selle peale ütles mees: "Bravo!" Nalja poolest muidugi. Kuna bulgaaria keel on türgi keele segu, kuid neil on ka vene keelega sarnaseid sõnu, siis iga sõna sisaldas "ch" häälikuid. Kui sa ikka viibid seal riigis 2 nädalat, siis kõrvad on nii väsinud nendest häälikutest pärast. Ja üldse mulle ei meeldi idamaine kultuur, mida meenutas ka türgi muusika jms.
Esimene nädal olime me Samokovi hotellis. Seal meie käsutuses oli bassein, ühe korra mängisime ka bowlingut. Muud meelelahutused pidime ise kinni maksma, nagu piljard, Internet, loomulikult ka alkohol, mida mina ei pruukinud peaaegu üldse. Meid oli kokku seal 8 inimest. 4 tüdrukut (Holland, Austria, Saksamaa ja mina) ja 4 poissi (Holland, Belgia, Tšehhi, Türgi ja 1. nädal ka Bulgaariast). Vanuses 18-22. 22- aastane kutt oli kõige suurem joodik. Teised lihtsalt tarbisid iga päev alkoholi. Kuna minule alkohol ei paku mingit huvi, siis üldjuhul istusin ma oma toas. No ei meeldi mulle istuda niisama ja vahtida purjus inimesi. Borovetsi linnas käisime iga päev kusagil ekskursioonil. Ronisime mäkke (2925 m.). Ma olin ainuke tüdrukutest, kes suutis tipuni jõuda. :D Siis käisime pealinnas Sofias, kuna sealne rahvas on väga uslik, siis neil on tohutuarv kirikuid üle terve riigi ja meie muidugi käisime ka seal. Üks asi, mis mind lihtsalt tapis seal oli see, et nende üks toidukord koosneb neljast osast korraga. Esiteks salat, teiseks supp, kolmandaks praad ja neljandaks desert. Ja 2 nädalat me sõime ühte ja sama asja iga päev!
Teine nädal viibisime Nessebari linna Musta mere ääres. Oi kui ilus oli seal! Meie vaba aeg kulus päevitamisele ja ujumisele. Meie grupp oli äärmuslikult imelik, kuna nemad eelistasid olla varjus ja ujuda ainult basseinis, nii et nädala jooksul nad käisid ainult ühe korra meres ujumas. Kuid klubides käisid nad iga päev. Lisaks ujumisele ja päevitamisele meie aeg oli sisustatud lühikeste ekskursioonidega ja hiigelsuurte lõuna- ja õhtusöökidega. Siin kohal pean ära märkima, et neil puuduvad sellised suured kaubanduskeskused naga meie riigis ja linnades. Minimarketiteks nimetavad nad meie mõistest keldripoode. Sellepärast tõin ma kogu oma raha tagasi koju. No ja ilm oli seal äärmiselt kuum. Ja kui ma tulin tagasi koju, oli mul suu krambis, sest 2. nädala jooksul suhtlesime ainult inglise keeles.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et mulle meeldis seal. Tutvusin põhjalikult nende kultuuriga ja nägin elus esimest korda eesli, tänaval jalutavaid lehmasid ja hobusega sõitvaid mustlasi. Ja see on vaid osake kõigest sellest, mida nägin seal!
