Volbriöö-eelne sissekanne

Algust teha on kõige raskem. Kui jutt hakkab jooksma, siis on raske seda ka peatada. Pole midagi teha, hakkame siis pihta..

Alustan sellest, et pole ammu kirjutanud. Päevad jooksevad nii kiiresti, et ei pane tähelegi, samas ma arvan, et asi on pigem viitsimises, kuigi ma mäletan väga hästi oma igapäeva kohustusi.
Sellest päevast, kui tegin geograafia kontroll, on möödas väga palju aega. Nüüd me ei ole kohustatud, õigemini, ei pea üldse tundides käima, välja arvatud konsultatsioonid. Ühest küljest see on hea: saad rahulikult kodus ettevalmistuda eksmiteks, kuid samas kaob see pidev rutiin- enam pole seda hoogu sees, mis oli enne, mis viis sihini. Laiskus tuleb peale ja tahaks teha neid asju, mis mind tõeliselt huvitavad. Ma tean, et seeon vale, aga nii raske on võidelda iseendaga. Mul on kohutavad süümepiinad, kuid ma püüan endaga võidelda. Samas minu eksmitulemused nagunii ei rahulda mind. Olen ju keskmine õpilane, ma ei ole enam see, kes oli põhikooli lõpus. Pealegi eksamid selekteerivad välja ainult tugevaid õpilasi ja mina see ei ole. Emakeele ja ühiskonna õpetuse eksamid on tehtud, ei tahaks neid kommenteerida. Kirjandi kirjutasin teemal "Eesti mured on ka minu mured". Ühiskonnaõpetus oli raske..kahju, olin ikkagi ettevalmistanud ennast, arvasin, et tean vähemalt 70 punkti tasemel. Sellel laupäeval (05.05) on siis kolmas eksam, inglise keeles. Praegu püüan ettevalmistuda, kusjuures enam ei kisu oma asjadega tegeleda eriti, sest tean, et sellega jõuan tegeleda hiljem, sest praegu on edukas lõpetamine kõige tähtsam. Käisin ainult maalitunnis, sest muidu ma ei jõua oma tööd enne mai lõpuni valmis. Praegu on meil käsil õlimaal, mis on tehtud foto järgi. Ma valisin selleks ühe armsa poissi. Küll vasrsti näete seda, kui jään ellu üldse.
Üks päev juhtus huvitav lugu. Olen ammu mõelnud selle üle, et võiks ka panna Isetegijate foorumisse (http://www.isetegija.net/phpBB2/index.php) oma pärlitööd, alguses küll pelgasin, kuid Tormi käis peale ja üüd olen isegi rahul, nii palju kiidusõnu tuli, piinlik lausa. Samas ma tean, et on olemas ka paremaid tegijad. Vaatama sellele, et olen sellega 8 aastast tegelenud, ei ole ma nii edukas..ma ei teagi miks, arvatavasti sellepärast, et kritiseerin ennast palju. :P Ühesõnaga võtsin plaani samuti osaleda sealses foorumi oksjonil, panen sinna kaks käevõru. Üks on juba valmis, teist teen alles. Praegu ei näita veel. Hi-Hi. Loodame, et keegi on nõus neid ostma.
Vahepeal, et head tuju üleval hoida, käisime vanematega ja Tormiga eile kontserdil. Linnahallis esines vene duobänd Чай Вдвоём, mulle meeldis väga, isegi Tormile meeldis. Neil on küll väike repertuaar, kuid sellegi poolest on neil head ja ilusad laulud, mis on mõeldud naistele ja mis õpetavad meestele ilusaid sõnu. :D Millalgi 12. mail läheme Tormiga jälle Tallinna Rahvusooper "Estoniasse" vaatama "Tuhkatriinut". Selline võimalus tuli meil seoses uue auto Lexusega ostmisega. Nüüd pean ma kõik eksamid hästi sooritama ja alles siis puhkan.
Praegu mul ei tule kahjuksmidagi meelde, millest võiksin teile veel rääkida. Kui selline hetk tuleb, siis ma annan teada!

Munadepühad koos geograafiaga.

Täna on juba pühapäev, miks küll vabad päevad mööduvad nii kiiresti? Vastus on küllaltki lihtne, kuid vaatamata sellele mul oli vaja õppida ka kontrolltööks. Värvisime mune vanaema juures ja õhtul käisime Hedil ja Taavil külas. Veetsime mõnusalt aega, kuid üsna kiiresti tulid süümekad, mul on vaja ju õppida, varsti on eksamid ka veel..hullumaja. Kardan neid! Kardan, et petun endas, petun oma tulemustes. Kuid nii see vist juhtubki.
Kodus ema tegi "pashat" ja "kulichi", need on siis lihavõttetoidud, mis on väga maitsvad. Tormi pani nendele nimeks pasha ja kulichki. Naljakas, kuid omamoodi hea. Täna käisime jälle vanaema juures, seal ootasid meid ka tädi perekond. Sõime ja jõime teed, tegime perepilte ja sõitsimegi koju, sest jälle oli vaja õppida geograafiat. Aga minu toas oli nii soe ja kell oli kuus, aeg mil ma jään alati magama, ja niiviisi juhtus ka tänagi.

Mõned pildid me lihavõttepühadest.

Viimased koolipäevad armsaks saanud majas.

Ja ongi lõpp juba lähedal, viimased kaks päeva mööduvad märkamatult ja siis tuleb see aeg- enda eest seisev aeg ehk eksamisessioon. Pole kunagi pidanud nii palju eksameid tegema nagu see aasta, 5 eksamit ikkagi. Ma kardan, mind valdab selline tunne, et ei oska kohe üldse midagi. arvatavasti jäävad minu eksami tulemused 30-60 punkti piirile, pole mõttet unistada ja loota. Kuigi ma ei ole kunagi arvanud, et olen tõesti nii võrd rumal, aga kõik see on tingitud sellest, et olen aeglase taibuga. Ega minu elus ei paista vist enam midagi head. Koolis pannakse hinded näo järgi, kahju, et olen nii ebasümpaatse välimusega. Meil klassis on küll paar ilusat tüdrukut, kadestan neid, kuigi neil ei ole füüsikas 4, nagu ma oleksin seda tahtnud, mis sest, et mu keskmine hinne füüsikas oli 3,6. Aastaks sain ikka 3. Elu on ebaõiglane. Aga see pole uudis minu jaoks, sest ka kõik eelmised aastad, alates kümnendast klassist olid minu hinded kolme ja nelja vahel. Kurb, aga tõsi. Igatahes viimased koolipäevad lähenevad järjest ja kirjandit ma ei oska ikkagi kirjutada.
Pühapäeval saab pool aprilli kuust läbi, sellepärast pean kiirustama hambaarstiga. Esmaspäeval lähengi sinna, mul on vaja hambad üle kontrollida, sest praegu on veel võimalus neid tasuta ravimiseks. Peab ära kasutama võimaluse. Samala päeval paneme kunstikooli galeriis näituse üles. Isegi minu tööd on sinna oodatud. Vau. Teisipäeval on avamine, päris kindel ma ei ole, kas avame selle pidulikult või niisama. Mul on ükskõik. Ma oleks isegi "niisama" avamise poolt, nagunii on seal enamasti täiskasvanud naisterahvad ja mul midagi neile rääkida.
Vaatan, et tänane sissekanne on pikem kui muidu. Pole ime, ma pole nii ammu siia midagi kirjutanud. kiired ajad olid, aga mõnikord lihtsalt ei viitsinud. Päeval on hullult ideid, mida võiks kirjutada, kuid õhtuks nad hajuvad.. Homme on õnneks vaba päev ehk munadepühad. Ma ei tea, kas see oli põhjus, et me saime tasuta veekeskusesse minna või mitte. Lihtsalt panin tähele, et ka meie sööklatädid olid seal. Hi-hi. Geograafias tuleb esmaspäeval jälle üks kontrolltöö, selle jaoks peal küll õppima, sest tahaks ikka nelja aastas saada, kuigi mul oli eelmine poolaasta tugev ja raudne 4. Mis siis veel. Jah, kirjandi kirjutamine võiks hästi edeneda..kuid mis ikka loodan, kõik läheb nagunii viltu. Ma ikka vahest usun Jumalasse, mul on alati hästi läinud, ja nüüd ma jäin mõtlema, et äkki sel korral läheb mul halvasti. See on täiesti võimalik. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud juba ennem pingutada, nüüd on hilja.. Aga ma pingutasin see aasta ja tegin kõike, mida suutsin.
Lõpetan tänaseks. Kell on päris palju ja peab minema magama. Homme on taas uus päeva ja tuleb palju asju korda saata. Tean, et minu jutt kubiseb vigadest, kuid praegu ma ei viitsi seda üle lugeda ja las ta jääbki niisuguseks.

NB! Lisasin uusi pilte maalidest ja pärlitest.