Saarlased ja muidu toredad inimesed, olete oodatud külastama ehtenäitust "Kulgemine", mis leiab aset Kuressaare Raegaleriis! Kui ise saarele ei satu, siis kutsu kindlasti oma saarlastest sõbrad! :)
Ljudmila Funika-Müür
„Kulgemine“
Ehtenäitus Kuressaare Raegaleriis
5.- 29. märts 2013
Olen
mere ääres. Kord vesi tõuseb, kord langeb. Liiv on päikese kiirtest kuum. Kõnnin paljajalu mööda randa ja vaatan
maha. Varvaste vahelt paistab väike ümar klaasitükk. Taamal kaugemal loksub vees
puidutükike. Vajun mõttesse. Mitme mere tagant on need tükikesed siia jõudnud,
kui palju aega on möödunud? Meri on kui kunstnik, kes võtab kätte pintsli ja maalib
oma teoseid kannatlikult. Siit saab alguse ühe teose kulgemine.
Näituse
teemat otsides lähtusin oma mõtetest ja tunnetest looduse vastu. Ümaraks
lihvitud ajupuitu ja värvilisi klaasitükke oleme me kõik endale mere ääres tasku
pistnud, kuid kas keegi on kunagi mõelnud, et ka nendest on võimalik praktilisi
ehteid teha? Puit on materjal, mis kannab endas soojust ka pärast pikki
merereise. Aeg jätab sellele jäljed: aastarõngad joonistuvad kaunilt välja. Olen
toonud materjale kaugelt ja lähedalt, loonud neile uue väljundi ning vorminud need
eheteks.
„Kulgemiseks“
nimetatud ehete seeria kannab endas nii otseses kui ka kaudses mõttes
kulgemist. See on mõtete kulgemise ja settimise tulemus: just nagu need
kivitükikesed ja merekarbid rändasid pikalt ühelt rannikult teisele. Kunagi ei
tea ette, kuhu sa lõpuks oma mõtetega jõuad. Jätkan oma mõtetes kulgemist, sest
usun, et avastada on veel küllaga ...
Näituse
väljapanek koosneb mitmetest rinnaehetest, sõrmustest, kaelaehetest ja
kõrvarõngaist. Ehete loomisel olen kasutatud looduses leiduvaid materjale:
ajupuitu, klaasitükke, merekarpe, soola, hõbedat, vaske, pool- ja vääriskive.
Ehtsal ja töödeldud kujul.
Iidne kunstnik
Meri
võtab kätte puidutüki.
Ta
ei tea veel, mis sellest saab,
millist
elu võõrsilt tulnud
tahumata
külalisele pakkuda.
Las
loksub seni niisama,
aega
on. Piiritult.
Meri
voolib värvilisi klaasikilde,
lihvib
maha teravad servad.
Kord
silitab õrnade naisesõrmedega,
kord
ründab keeristormiga.
Teos
võtab ilmet.
Meri
materjali ei vali,
iidne
jõud voolib kunstiteose
ükskõik
millest või kellest
ja
saadab siis kaldale,
ootamata
kriitikat,
aga
lootes rõõmustada.
Mõni
takerdub võrkudessegi.
Silja
Paulus, 2013
vabakutseline kirjanik